Võrgustatud õpe

Viies kodutöö võrgustatud õpe loob kujutluspildi neti kaudu õpimisest, kus lisaks õpetajale ja õppeainele mängib rolli kaasõppijatega suhtlemine. Sellisel kujul õpe peaks pakkuma võimalusi tegutseda grupi liikmena, õppides ja arenedes koos kaasõppijatega. Suureneb õppija vastutus oma õppimise eest, samas ka võimalused – õppimine sobivas tempos, ajas ja ruumis.

Võrgustatud õpe sai suurema tähelepanu seoses Covid-19 pandeemiga, kus tekkis vajadus kasutada internetti kaugõppe korraldamiseks. Digitaalset kommunikatsiooni tehnoloogiat hakati sel perioodil kasutama hariduses. Tähtsaks said kolm aspekti: inimestevahelised suhted, tehnoloogia, mis võimaldas suhtlemist teiste inimestega ning koostööoskuste arendamine selleks võimalusi luues. Digiplatvormid muutusid hariduse vajalikuks osaks. Võrgustatud õppe mõiste kasvas välja avatud ja distantsõppest, see on oluline osa elukestvas õppes (Networked Learning Editorial Collective, 2021).

Goodyear (2005) toob välja, et tehnoloogia kasutamine hariduses nõuab selget ettekujutlust, millised väljakutsed ja nõudmised antud valdkonnas ees ootavad. Kõrghariduses otsitakse ajaliselt efektiivseid toetusmehhanisme edukaks õppimiseks. Internetis olev materjal iseenesest pole võrgustatud õpe, kuna puudub inimfaktor. Sama kehtib ka kaugõppe kohta. Tehnoloogilised vahendid võimaldavad meile lihtsalt ühenduse loomise. IKT vahendid, mis loovad ühenduse õpilaste vahel, õpetaja ja õpilaste vahel ning õppekogukonna ja ressursside vahel – see on kokkuvõtvalt võrgustatud õpe.

Goodyear pakub välja viiepunktilise võrgustatud õppe kontseptsiooni:

• koostööoskused

• protsess, mitmekesised õppemeetodid

• inimsuhted protsessis

• eesmärgistatud tegevused, seotud inimgruppide huvi

• tehnoloogia kasutamine

Nende viie punkti kaudu on võimalik saavutada ühise eesmärgi suunas tegutsemine võrgustikus, kasutades loovust ning tegutsedes ühiselt. Võrgustatud õpe toob kokku grupi inimesi, kes võivad kasutada individuaalseid nutiseadmeid, kuid jagavad tervet hulka ressursse – teadmised, kogemused jms. Avatud ja distantsõppe eelkäijana on sellel suur osa elukestvas õppes.

Autorite kollektiiv, kes on uurinud võrgustatud õpet, pakub uuemat nägemust, defineerides seda viie punkti kaudu:

• õppimise protsess

• koostöö erinevate osapoolte vahel

• inimsuhted õppeprotsessis

• protsessis läbi viidud tegevustel on selge eesmärk – see on grupis osalevatele inimestele oluline.

• tehnoloogia kasutamine.

Veebipõhine ja e-õpe omavad järjest suuremat rolli hariduses üldiselt. Digitehnoloogilised vahendid võimaldavad ühenduse loomist õpilaste vahel, õpetaja ja õpilaste vahel ning teevad lihtsamaks ressursside jagamise; grupiteadmised on laiemad, kui üksikisikul.

Artiklis luuakse struktuur disainist hariduses. disainimustreid on hariduses edukalt kasutatud. Pedagoogiline lähenemine seostab järgmisi valdkondi:

• pedagoogiline filosoofia – uskumused teadmiste olemusest

• kõrgetasemeline pedagoogika – – mitmekesisus õppimisel, probleemipõhine õpe, ühiste teadmiste kogumine ja jagamine

• pedagoogiline strateegia – ühine mõtestatud tegevus, mis on kasulik nii õppijale kui õpetajale

• pedagoogiline taktika – ülesannete püstitamise meetodid, õppijate julgustamine ja juhendamine koos tagasisidestamisega.

Õppedisainis on oluline meeles pidada, et tegevused on olulisemad kui ülesanded.Kui tahame, et õppija ise vastutaks oma õppimise eest, tuleb anda talle võimalus loovalt, oma võimete kohaselt ülesannetele läheneda ja neid lahendada. On võimalik luua keskkond, mis imiteerib päriselu tegevusi. Keskkonnas püstitatud piirangud võivad õppijat mõjutada ülesandeid mitte täitma. (Networked Learning Editorial Collective, 2021).

Digiplatvormid muutusid vajalikuks eelkõige distantsõppe kontekstis. Võrgustatud õppele on mõju avaldanud tehnoloogia pidev areng ja suurenenud kasutamine inimeste igapäevaelus. Õpe võrgustikus annab rohkem võimalusi hariduses rakendada einevaid meetodeid, arvetsada inimeste individuaalsusega ja pakkuda võimalusi koos ja kaaslastelt õppimiseks. Artiklitest jäi silma, et võrgustatud õppe üheks osaks on alati inimfaktor. Samuti omab tähtsust grupis õppimine, praktiliste ja eluliste ülesannete täitmine. IKT vahendite kasutamine teeb võimalikuks ühendatuse, kuigi netimaterjal (ega tehnoloogia) iseenesest pole võrgustatud õpe. Huvitav oli disainimustrite toomine üle hariduse valdkonda, mis algselt olid pärit arhitektuurist. Hea näide sellest, kuidas valdkonnad on omavahel seotud ja disainimudelid kasutatavad erinevates kontekstides.

Kasutatud allikad:

Goodyear, P. (2005). Educational design and networked learning: Patterns, pattern languages and design practice. Australasian Journal of Educational Technology, 21(1), 82–101. https://doi.org/10.14742/ajet.1344

Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8